Olev Kents on sündinud ja kasvanud Tapa linnas. Esimene kokkupuude oreliga toimus keskkooli ajal. Ta pidi oreli, mille klassivend oli salaja lahti võtnud, kokku panema, et sellest pahandust ei tuleks. Kuna see õnnestus hästi, muutuski plaan minna õppima sisearhidektuuri sooviks hakata tegelema orelitega. Selleks pidas ta vajalikuks muusikalise hariduse omandamist, et mõista paremini oreli põhifuktsiooni. Tänu heale häälematerjalile asus ta pärast sundaega NL sõjaväes õppima laulmist E.Helleri nimelises Tartu Muusikakoolis. Paar aastat töötas ka teatris Vanemuine kooriartisti ja näitlejana. Peale seda valis töö Vihula Kultuurimaja direktorina, kuna maakultuurimajades olid suved suhteliselt vabad ja siis sai tegeleda orelitega. Murranguliseks sai 1987 aasta kui Hardo Kriisa kutsus ta tööle mõned aastad enne seda avatud riiklikku orelitöökotta. Sellel ajal hakkas muutuma juba ka riiklik kord ja juba järgmisel aastal asutati kiriku juurde oma orelitöökoda kuhu ta tööle kutsuti. 1990 kui piirid hakkasid avanema, siirdus ta soome, M.Porthani orelitöökotta praktikale. See praktika on kasvanud hiljem üle koostööks mis on kestnud 22 aastat. Selle aja sisse mahuvad veel praktikad C.Scheffleri ja C.Kieseke juures Saksamaal ning õppereisid erinevatesse orelitöökodadesse Hispaanias, Saksamaal, Hollandis, Belgias, Rootsis,Ssoomes ja Lätis. Samuti täienuskursused keelvilede intoneerimise ja muuskainstrumentide ärijuhtimise alal. Meistritööks kujunes 1996 aastal tema poolt projekteeritud ja valmistatud orel Tornio kirikusse.
Seega kokku 25 aastat pidevat õppimist ja arenemist. Tänu sellele, et Porthani töökoda on maailmas tuntud brakkorelite koopiate ja stiiliorelite valmistamistaja ja et Eestis on valdavaks romantiline stiil, siis on ta saanud väga mitmekülgse ja põhjaliku ettevalmistuse nii baroksete, romantiliste kui ka klassitsitlike ning kompromissorelite valdkonnas. Olev valdab vabalt mehhaanilist ja pneumaatilist traktuuri, vajalikul tasemel ka elektrilist.