Tere!
Olen eesti oreliehitaja, minu nimi on Olev Kents. Töötan ka lektorina Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Usuteaduse Instituudis õpetades oreli ehitust ja hooldust.
Tänase ettekande teemaks on:
Eesti ajaloolised orelid, nende restaureerimise probleemid ja kultuurisild Eesti ja Lõuna-Saksamaa vahel.
Eesti on väike, põhjapoolseim balti riik. Tema pindala on hetkel 45 227 km2 ja rahvaarv oli selle aasta alguses 1 340 341. Seega Belgiast pindalat suurem ja Taanist veidi väiksem. Saksamaast oleme pindalalt pea 8 korda väiksemad. Rahvaarvult Taanist 4 korda väiksem ja Belgiast 8 korda väiksem. Saksamaast 61 korda väiksem. Tavaliselt on meil lumi maas 6. kuul aastas, ülejäänud aja kohta öeldakse, et siis on kehv suusailm.
Eestlased on maa algasukad ja elanud nendel aladel juba 4-5 tuhat aastat. Keeleliselt kuulub Eesti samasse keelerühma Soome, Ungari ja paljude praeguse Venemaa terrritooriumile jäävate rahvastega.
Esimesed orelid ilmusid Eestisse pärast esimeste katoliiklike kirikute ehitamist. Eeldatavasti oli meie aladel kristlasi ka enne kuid kogu maal levis ristiusk alles pärast mõõgamisjoni, mida viisid läbi Taani Kuningriik põhjas ja Saksa Mõõgavendade ordu lõunas. Selle tulemusena tekkis mitmeid pisiriike, hertsogkondi ja piiskopkondi. Sellest ajast on jäänud kasutusele ka Eesti teine nimetus Maarjamaa. Katoliku kirikuvõimu levimisega pandi omal ajal paika n.ö. Euroopaliku kultuuri leviala. Ehk siis praeguse Euroopa Liidu ligikaudsed piirid. Seda piiri sümboliseerib ilmekalt Narvas asuv Hermanni kindlus millest mõnesaja meetri kaugusel asub Vene Ivani linna kindlus. Tingituna oma piiriäärsest asendist on Eesti väga sageli olnud sõdade tallermaaks. Kuna tegu on olnud sõdadega mitte üksi maavalduste vaid ka maailmavaate pärast. On ka kultuuripärand sageli väga rängalt kannatada saanud. Seetõttu pole Eestis praeguseks säilinud ühtegi terviklikku orelit mis oleks palju vanem kui 200 aastat.
Majanduse ja kultuuri arengule on suurt mõju avaldanud ka, et omal ajal oli Eestis 4 Hansalinna. Esimesed kirjalikud andmed orelite kohta pärinevad 14.sajandist. Paraku on need seotud jällegi orelite hävitamisega. Kroonikast võib lugeda "aastal 1329 purustasi leedulased Paistu ja Helme kiriku toredad orelid"
Samuti võib lugeda et aastal 1433 hävisid Tallina suures tulekahjus kõik kirikud koos orelitega
On ka teada, et 1439 saabusid orelimeistrid Tallinna ja et 1502 tegutses esimene kohalik orelimeister, dominikaani munk Peteri.
Suurima kahju tegi eesti orelitele ja kogu eelneva kultuuri säilimisele arvatavasti põhjasõda (1700-1721). Mille käigus laastati kogu maa ja katk võttis ka inimesed.
Eesti alad on eri aegadel olnud Taani, Rootsi, Vene, Leedu-Poola, Saksa valisejate võimu all. Mis on mõjutanud kohalikku kultuuri. Samas pole Eesti alasid mõjutanud Vana Rooma riik ega Mongoli -Tatari vallutused. Tartu Ülikool mille haldusalasse kuulub ka Viljandi Kultuuriakadeemia asutati aastal 1632.
Vanim säilinud orel on pärit aastast 1805 ja asub Saaremaal,
Kihelkonnal. Eesti suurima saare lääneosas. Ehitajaks on Johann Andreas Stein (surn.1821). Ta on selle ehitanud järgides XVIII sajandi keskpaiga ehitusstiili. Mida ta õppis arvatavalt oma naise isa Heinrich Andreas Contius'e juures, kes oli pärit Hallest ja alates XVIII saj 60ndatest aastatest ehitanud oreleid praeguse Läti ja Eesti aladel.
Algselt oli orelil 1 manuaal ja pedaal.
Orelit on täiendanud aastal 1890 F.Weisenborn Lätist Lisades sellele nelja registrilise II manuaali, mis asub paisukapis.
Dispositsioon:
I Man.
Bordun 16´
Prinzipal 8' (F#- c3) Prospekt
Gedackt 8´
Gambe 8´
Octav 4´
Flöte 4´
Quinte 4´
Octave 2´
Mix.3*2+1 1/3;2+1 1/3+1.
Trompete 8'
II Man.
Geigenprinzipal 8´
Hohlflöte 8´
Piano 8´
Geigprincipal 4´
Pedal
Subbass 16´
Prinzipalbasz 8´
Octavbasz 4´
Posaune 8´
Manualkoppel
Pedalkoppel
Sperventil (I)manual
Sperventil Pedal.
Shwell II
Manual C-f3
Pedal C-c1
Mehhaaniline liistpõhi.
Magasinlõõts.
Veel on säilinud 1804 ehitatud J.Steini orelikapp Suure-Jaanis.
Teiseks vanemaks ja huvitavamaks oreliks peetakse Käsmu orelit.
Käsmu asub Eesti põhjakaldal. Päris kindlad andmed ehitaja kohta puuduvad, aga orelikapp, manuaali tuulepõhi ja manuaali viled viitavad jällegi Johann Andreas Steinile. Arvatavalt on tegu sama instrumendiga mille Stein ehitas rootsi (Mihkli) kirikule Tallinnas. Sellisel juhul võib olla selles orelis kasutatud osi mis on pärit Cristoph Meinecke orelist ca 1650 a.st.
Manuaali tuulepõhi on valmistatud tammest, ventiilikast prospekti pool. Toonkanalite põhjad on kartongist, algselt arvatavalt nahast.
Pedaal asub orelikapi taga ja on valmistatud tammeplangust kuhu on uuristatud toonkanalid. Pedaalpõhjal on vakantne koht, aravatavalt keelregistri jaoks.
Orel on nähtavasti ümber ehitatud XIX saj. Keskel Gustav Normanni ja selle sajandi lõpul Jaan Timoleoni poolt. Viimase ümberehituse käigus on saetud orel alt madalamaks ka üks külg on maha võetud, kuna muidu ei mahuks ta sellesse kirkuse kus ta praegu asub.
Dispositsioon:
Principal 8'
Gedackt 8'
Viola di Gamba 8'
Principal 4'
Fugara 4'
Dolce 4'
Octave 2'
Mixtur 3x
Pedal.
Subass 16'
Octavbass 8'
Prinpalbass 4'
Gedackt 4'
Alates 1840 aastast kuni 1940 aastani on Eestis säilinud suhteliselt rikkalik ja mitmekesine enamasti algupärasena säilinud orelite hulk. Nende orelite ehitusaeg kattub ka ajaga mil vene tsaarivaltsus püüdis mõjutada eestlasi üle tulema sel ajal eestis valisevast luteri kirikust vene õigeusku. Usku muutnutele lubati maad siberis ja kaukaasias ja ka muid eeliseid. Hiljem kasvas see üle üldiseks venestamispoliitikaks. See omakorda aga tekitas tugeva vastuseisu. Tekkisid eestimeelsed liikumised ja seltsid. Sellel ajal kaeti kogu maa tiheda koolivõrgustikuga. Asuti korrastama ka kirikuid mis olid oma kultuuri kandjateks. Ühtlasi hakati ehitama ka uusi oreleid rõhutamaks oma kultuuri ja selle eripära, õigeusu kirikutes oreleid ei ole. Võib öelda, et XIX saj. jõuline venestamispoliitika pani tegelikult aluse Eesti riigi tekkimisele XX saj.alguses.
Eestis on keskmiselt 20 regisriga orelid millest suurim 84 registriga Walckerorel mis valmis Ludwigsburgis Württembergis Walcker & Cie vabrikus ja kannab oopuse numbrit 2011 (1923 a.) Tallina Kaarli kirkus.
Kokku on Eestis umbes 150 suuremat orelit. See teeb umbes ühe oreli 8600 inimese kohta.
Keila kiriku orel on ehitatud 1842 Saksa orelimeistri E.F Walckeri poolt. Instrument on oluline ka selle poolest, et oli esimene tõstepõhjaga orel Eestis. Walcker on enne seda ehitanud saksamaal mõned orelid sama tööpõhimõttega, aga väljaspool saksamaad peaks see olema esimene tõstepõhjaga orel. Tähelepanuväärne on veel see, et orel asub linnas mille tolleaegne nimi oli Kegel. On liikvel hüpotees, et tuulepõhja tüüpi on hakatud peale seda nimetama “kegelladeks”.
Tõstepõhi oli täpsemalt küll ainult manuaali vilede jaoks. Pedaatuulepõhi oli liispõhi. Selle eripäraks oli aga see, et ventiilid avanesid küljele.
Orelis oli 10+1 registrit
Dispositsioon:
Manual.
Principal 8'
Viola di Gamba 8'
Gedackt 8'
Dolce 8'
Rohrflöte 4'
Spitzflöte 4'
(Octave 2') transmissioon mixturist
Mixtur 3x
Pedal.
Subbass 16'
Violonbass 16'
Prinpalbass 8'
Orel paiknes kiriku külgrõdul.
Oreli ehitas ümber 1914 Orelimeister Terkmann kes lisas II manuaali, muutis traktuuri pneumaatiliseks ja viis oreli läänerõdule.Walckerilt on säilinud vilestik tuulepõhjad ja orelikapi osad, puuduvad mängupult, osaliselt traktuur, ja tuuleseadmed.
Audru orel on ehitatud 1843 a. Paidest pärit meistri Carl Georg Thali (1786-1854) poolt.
Algselt oli instrumendis 5 registrit, hiljem, arvatavalt XX saj alguses lisati pedaal ühe registriga ja muudeti Gamba 4' Gamba 8'ks. Kogu ümberehitus oli tehniliselt oskamatult teostatud, see halvendas kogu oreli mängitavust ja hooldust.
Thali orelist säilinud: tuulepõhi, traktuur, mängupult Gedackt 8', tinavilesid 36 tk. orelikapp, tuuleseadmed. Säilinud tinaviled asuvad kohalikus muuseumis.
Dispositsioon:
Manual.
Gedackt 8'
Gamba 8' (algselt Gamba 4')
Principal 4'
Qunte 2 2/3'
Octav 2'
Pedal
Subbass 16'
Pedalkoppel
Sperventil
Kaks kiillõõtsa.
Orel säilinud 65% originaalsena
Väike-Maarja orel on ehitatud 1848 a Tallinna meistri G.Normanni poolt.
Orel on antud meistri üks esimesi instrumente. Üldse on see meister ehitanud palju oreleid Põhja-Eestisse ja Lõuna -Soome
Orelil on 1manuaal ja hiljem meistri enda poolt lisatud pedaal.
Dispositsioon
Man.
Prestant 4'
Bordun 16'
Prinpal 8'
Viola di Gamba 8'
Gedackt 8'
Flauto dolce 4'
Octave 2'
Qunte 3'
Mixtue 3x
Posaune 8'
Ped.
Principal 8'
Subbass 8'
2 kiillõõtsa.
Karksi orel on ehitatud 1848 a. Tartust pärit meister Ernst Kessler (1808-1863). Ehitas nii eestis kui venemaal, samuti on üks tema orel restaureeritud USA-s .
Algselt oli orelis 6 registrit, hiljem 1882 lisas olrelimeister Wilhelm Müllverstedt orelile veel 2 pedaaliregistrit. Tähelepanuväärne on, et pedaali tuulepõhi oli tõstepõhi.
Dispositsioon:
Manual.
Gedackt 8'
Gamba 8'
Principal 4'
Flöte 4'
Octav 2'
Mixtur 1-2x
Pedal.
Subbass 16'
Prinpalbass 8'
Sperrventil
Ulatus C-c3
2 ühe voldiga magasinlõõtsa
Säilinud 80% originaalsena.
Kullamaa orel on ehitatud Carl August Tantoni(1801-1890) poolt 1854 aastal. Orelil on 12 registrit ja 1 manuaal.
Arvatakse, et oreliehitust võis ta õppida skandinaavias. Jälje tema ehituslikku stiili on jätnud koostöö Eberhard Friedrich Walkeriga kellega koos restaureeris Tallinna Niguliste kiriku steinorelit. Praeguseks on säilinud temalt 4 orelit. Need on ühe manuaaliga ning enamasti küljelt mängitavad.
Dispositsioon
Manual
Bordun 16'
Principal 8'
Viola di Gamba 8'
Gedackt 8'
Octave 4'
Spitzflöte 4'
Qunte 2 2/3'
Super-Octave 2'
Mixtur 3x
Pedal.
Violon 16'
Sub-Bass 16'
Octave 8'
XIX sajandi keskel tekkis väga paljudes eesti kodudes soov omada positiivorelit. See muutus maal pea üldrahvalikuks liikumiseks. Leidus külasid kus igas majapidamises oli oma väike orel. Neid valmistasid väga paljud talumehed kes talvel, kui põllud olid lume all tegelesid käsitööga. Enamalt jaolt tehti kõik osad ise, osavamad tegid ise ka tinaviled. Minu vanaema isa, kes oli laeva peal puusepaks, valmistas ise nii koduoreli kui ka harmooniumi. Viimane on siiani säilinud.
Valga orel on ehitatud 1867 Friedrich Ladegasti poolt. Sel ajal tegutses Valgas Janis Zimse seminar kus koolitati köster – kooliõpetajaid. Õppetöö parandamiseks tellitigi kirikusse orel ühelt selle aja tuntumalt oreliehitajalt. Ühtekokku ehitas Ladegasti firma sel aastal baltikumi 3 orelit.
Orelil on kaks manuaali ja 22 registrit.
Oreli dispositsioon
I Man.
Bordun 16'
Principal 8'
Doppelflöte 8'
Gambe 8'
Pricipal 4'
Rohrflöte 4'
Quinte 2 2/3'
Octave 2'
Mixtur4 x
Cornett 3x
II Man.
Lieblich Gedackt 8'
Viola di Amour 8'
Flauto traverso 8'
Flauto amabile 8'
Salicional 4'
Waldflöte 2'
Pedal.
Violonbass 16'
Subbass 16'
Cello 8'
Bassflöte 8'
Posaune 16'
Manualkoppel
Pedalkoppel (I/P)
Ühe voldiga magasinlõõts (manuaalid) 76 mm/WS ja kiillõõts 74 mm/WS (Ped.) Toitelõõtsaks kahepoolse toimimisega kastlõõts.
Alumise lõõtsa sees oli kiri. Kiri alumisest lõõtsast
See orel on ehitatud 1867 aastal oreliehitaja Friedrich Ladegasti poolt Weissenfelsist Preisimaal kaasabilistega
G.Schmerwitz E.Diersch
B.Landmann K.Bernecker
E.Hellmud K.Meier
Hahnisch Friedrich
Steinbock G.Geyer
Thieme Löber
Kranzen Stiezska h üüdnimega Pietsch
Orel on säilinud peaaegu (ca 95%) originaalsena. Vilesid on remonditud ja enamus nahad vahetatud. Orelile on lisatud ventilaator.
Tallinna Toomkiriku orel on ehitatud 1914 aastal Wilhelm Saueri poolt.
Orelil on 73 registrit ja 3 manuaali.
Orelis on kasutatud 1878 Friedrich Ladegasti prospekti ja mõningaid registreid samuti on paari registri jagu vilesid pärit 1783 a. Johan Friedrich Graebneri poolt ehitatud orelist.
Orel on pneumaatilise traktuuriga ja intoneeritud vastavalt “Orgelbevegung” ideaalidele.
Orel valmis siis kui esimene maailmasõda oli juba alanud. Saksa oreliehitajad interneeriti kuid nad said oreli lõpuni ehitada. Oreli seest leidus kiri kus nad teatasid, et loodavad öösel põgeneda laevale mis neid lõpuks koju viiks.
1998 aastal restaureeris oreli Christian Scheffler see oli taasiseseisvumisaja esimene suurem oreliprojekt Eestis.
Tahaksin veidi põhjalikmalt käsitleda oreliehitajate perekonna Knaufide oreleid.
Knaufid on pärit L.Saksast Thüringenist ja on eestisse ehitanud 8 orelit.
Kõpu 1866
Friedrich Knauf & Sohn
8/1
Dispositsioon
Man.
Principal 8'
Gamba 8'
Gedackt 8'
Octav 4'
Flauto 4'
Quinte 3'
Octav 2'
Ped.
Bordun 16 '
Ventiilkoppel
2 kiillõõtsa XXI saj paigaldatud ventilaator
Säilinud originaalsena (80%)
Guido Knauf
Viljandi orel on ehitatud 1866 aastal Guido Knaufi poolt ja on suurimaks mehhaaniliseks oreliks Eestis.
Räägin Viljandi oreli restaureerimisest ja sellega seotud probleemidest veidi lähemalt kuna planeeritav suveseminar Viljandis aastal 2011, keskenduks esialgse kava järgi just sellele orelile. Samuti on see siduvaks teemaks Lõuna-Saksamaa ja Eesti vahel.
Seoses tema restaureerimisega kerkib üles palju probleeme mis vajavad põhjalikku arutelu. Nagu enne mainisin on sel orelil 5 suurt kiillõõtsa. See tagab oreli piisava varustatuse tuulega, kuid neist lõõtsadest lähtuv tuul on tallamisel küllaltki ebaühtlane. Seetõttu pole oreliehitaja pidanud vajalikuks varustada madalamaid vilesid häälestusvõimalusega. Tõsi Gedacktvilede puhul on vile kaetud puust kaanega mida on võimalik nihutada aga avatud viled, ka puidust, on lihtsalt sobivasse pikkusesse lõigatud. Kuna lõõtsa kokku vajudes rõhk suureneb tõuseb ka toonikõrgus. Kui kasutatakse mitmeid lõõtsasid samaaegselt siis on ka surve pidevas muutumises. Samuti ka toonikõrgus. Seetõttu väidan, et antud ajastu suurte orelite häälestus ei olnud tänapäeva mõistes väga täpne. Mida madalam vile seda vähem ebatäpsus häirib. Seetõttu jäetigi madalamad viled sageli häälestusvõimaluseta.
Peale teist maailmasõda paigaldati orelisse ka ventilaator ning viledele on XX saj. esimesel poolel lisatud häälestusvõimalus.
Intoneerimisel on meister kasutanud enamalt jaolt nn.lahtise jalaga intoneerimist. st. jalg on alt täiesti avatud ja helitugevust ja tämbrit mõjutatakse ainult kernipilu laiuse kerni ja ülahuule asendi abil. Erandi moodustab Gamba ja muud vaiksed registrid. Samuti on intoneeritud Saardes ja Kõpus.
Samuti mõjutas õhuniiskus tuulesurvet mis jõudis vileni. Eesti kirikutes oli vanasti keskmiselt umbes 75%, niiskust kuid põuastel suvedel võis langeda 20% -ni, kui see periood kestis pikemalt kui kuu aega tekkisid registriliistu ja vilepõhja vahele sageli väikesed pilud mistõttu vilesse minev tuulesurve langes. Antud probleemiga kohtume ka tänapäeval, eriti siis kui vanaaegsesse kirikusse paigaldatakse kütteseadmed. Ilma kütteta võib Eesti maakirikutes temperatuur külmadel talvedel Kui väljas on -20 -30 langeda kuni -10o ; -14o C.
Orelist on säilinud tuulepõhjad, orelikapp enamus traktuuri, tuuleseadmed ja mõned puitviled.
Hargla 1876
Kolga Jaani 1883
Saarde 1890
Dispositsioon
I Man.
Principal 8'
Bordun 16'
Gedackt 8'
Gamba 8'
Octava 4'
Mixtur 3x
II Man.
Fl. traverso 8'
Salicional 8'
Geigenprinicpal 4'
Flauto dolce 4'
Ped.
Subbass 16'
Violoncello 8'
Orelil on üks ühe voldiga magasinlõõts ja XX saj. lõpus lisatud ventilaator.
Orel on säilinud ca 90% originaalsena.
Viimases maailmasõjas ja okupatsiooni ajal on koos kirikuga hävinud
Halliste, Kambja ja Helme kirikute knauforelid.
XIX saj.lõpus ja XX saj. alguses tegutsesid Eestis produktiivselt kaks kohalikku meistrite dünastiat Kriisad ja Terkmannid. Mõlematelt ehitajalt on jäänud palju oreleid meie kirikutesse. XIX saj. lõpus elas ja töötas Eestis veel Thüringenis sündinud FriedrichWilhelm Müllverstedt. Temalt on säilinud teadaolevalt 10 orelit. Vääriks uurimist seosed Knaufi ja Müllverstedt'i vahel. Mõlemad olid pärit Thüringenist ja ehitasid umbes samal ajal Lõuna Eestis oreleid. Kõlaliselt ja tehniliste lahenduste poolest olid need meistrid küll erinevad.
Friedrich Wilhelm Müllverstedt sündis 17. juunil 1834. aastal Windebergis (Thüringen/ Saksamaa). Isa: Georg Christoph Mülverstedt, ema: Martha Maria Mülverstedt, sünd. Portwich.
Eestisse kolis ta arvatavalt 1860-ndate aastate algul ja võttis üle Kessleri orelitöökoja. Viimast oletust näib kinnitavat fakt, et Müllverstedti ja Kessleri pillidel on ehituslikke sarnasusi, samuti hooldas ja häälestas Müllverstedt Kessleri oreleid. Ka ostis ta 1865. aastal Kesslerile kuulunud maja. Mõlema meistri perekonnad käisid teineteisega ilmselt üsna tihedalt läbi, sest Müllverstedti tütre Luise Mathilde Antonie ristivanemate seas oli Kessleri tütar Mathilde.
Friedrich Wilhelm Müllverstedt suri 2. augustil 1904. aastal ajurabandusse.
Müllverstedt ehitas oreleid põhiliselt Lõuna-Eesti ja Pärnu kandi kirikutesse. Kuid tema tuntus ulatus ka Eestist väljapoole. Hugo Lepnurme andmetel tekkisid meistril tihedad suhted Venemaaga, kuhu teda kutsuti tihti oreleid parandama, muuhulgas ka Moskva konservatooriumi pilli.
Müllverstedt ehitas nii kontsertoreleid, väiksemaid kirikuoreleid kui ka positiive. Kokku oli tema instrumente kaugelt üle saja. Säilinud on neist mängitaval kujul teadaolevalt vaid 10: Vara, Rõngu, Puhja, Põlva, Kursi, Häädemeeste, Vigala, Vändra, Tartu Peetri ja Nõo kirikute instrumendid. Maarja-Magdaleena kiriku orel on väga kehvas seisus, Alatskivi orelist on suures osas järel varemed. Ülejäänud orelid on kas täielikult hävinud või on nende saatus teadmata. Seetõttu võib küll püüda olemasolevate instrumentide põhjal üldistusi teha, aga need ei pruugi olla päris objektiivsed.
Tartu Peetri kiriku orel on valmistanud 1890 aastal W.Müllverstedt.
Orel sai 1944 a. kaistselahingutes tugevasti räsida. Veel 1999 a. leidsime pedaalviledest mürsukildude auke ja ka kilde endid.
Palju paha tegi ka XX saj. seitsmekümmnendatel paigaldatud kesküte mis kuivatas oreli puitosad kõveraks ja praguliseks.
Orel on üksipulgi lahtimonteeritud ja uuesti kokku pandud puuduvate või riknenud osade asemele on valmistatud vanade eeskujul uued. Täielikult puudunud prospektviled ja trompeti register millede asemele on valmistatud säilinud viletugedest saadud mõõtude alusel uued viled. Flautino 2' registrist oli säilinud 1 vile, selle ja Maarja-Magdaleena oreli Flautino järgi sai valmistada uued viled.
Oreli dispositsioon.
Tartu Peetri oreli kiriku dispositsioon
I manuaal
Bourdun 16`
Principal 8`/prospekt/
Viola di Gamba 8`
Hohflöte 8`
Oktave 4`
Doppelflöte 4`
Quinte2 2 /3`
Oktave 2`
Mixtur 4x
Trompet 8`
II manuaal
Geigenprincipal 8`
Lieblich Gedackt 8`
Viola d`amour 8`
Salicional 4`
Flauto traverso 4`
Flautino 2`
Pedaal
Subbass 16`
Violon 16`
Violon 8`
Principalbass 8`
Bassflöte 8`
Oktavbass 4`
Posaune 16`
Manuaalkoppel
Pedalkoppel (eraldi ventiilidega)
Neli kiillõõtsa.
Kõige suurem Müllverstedti allesolevatest instrumentidest asub Tartu Peetri kirikus. Sellel orelil on kaks manuaali ja pedaal kokku 23 registriga. Suuruselt järgmised on Maarja-Magdaleena orel 19, Puhja orel 17, Rõngu orel 16, Vigala orel 14, Põlva orel 13 ja Alatskivi orel 11 registriga. Ülejäänud säilinud instrumendid on väiksemad – Vändra orelil on 8, Häädemeeste orelil 6, Vara ja Mustvee (end. Pindi) positiividel 4 ning Nõo positiivil 2 registrit.
Huvitav on, et ilmselt ei ehitanud Müllverstedt väikesi oreleid ainult tellimuse peale. Nimelt esitas meister 1893. aastal pakkumise Roosa kirikule 4 registriga oreli ehitamiseks. Selles pakkumises seisab, et Müllverstedt võib soovi korral pilli 14 päeva jooksul kohale toimetada, kuna tal on töökojas mitu pea-aegu valmis väikeorelit.
Enamuse oma oreleid ehitas Müllverstedt mehaanilise liistpõhjaga. Kui mõnedes pillides ka esineb mehaanilist tõstepõhja, siis ainult pedaalis. Nii on see näiteks Vändra kiriku orelis.
Müllverstedti orelite manuaaliklaviatuuri ulatus on senistel andmetel alati C – f’’’, pedaaliklaviatuuri ulatus C – d’ (erandiks on siiski Alatskivi orel, mille manuaaliklaviatuuri ulatus on C – e’’’ ja pedaalil C – h).
Sarnased on üksteisele ka orelite prospektid, mis koosnevad tihti 3-st väljast. Prospektiviled jaotuvad nende vahel enamasti nõnda, et kahel välimisel väljal on 11 vilet ja keskmisel väljal 9 vilet.
Okupatsiooni ajal (1940-1991) ehitati eestisse 7 orelit. 1961 Jõhvi kirikusse Eduard Kriisa. Orel on tähelepanuväärne seetõttu, et kuna sõja ajal olid oreli ehitamiseks vajalikud tööriistad hävinud ja vabast maailmast neid hankida ei saanud, siis valmistati unikaalsed tööriistad kohapeal. Minu teada valmistab pliitoru press veel siiani vajalikud peenemad pliitorud mis vahendajate kaudu jõuavad kõigi maailma oreliehitajateni. Tallinna ja Tartu kontserdisaalidesse samuti Tallinna Niguliste kirikusse mis on muudetud muuseum-kontserdisaaliks ja Tallinna Konservatooriumisse. Need orelid valmistas Tsehh firma Rieger-Kloss. Tartu Muusikakooli ja Ruhnu kirikusse valmistas oreli oreliehitaja Hardo Kriisa.
Okupatsiooni ajal ei olnud kogudustel materiaalseid vahendeid uute orelite ehitamiseks, samuti vanade ümberehitamiseks. Nõukogud võimu eesmärk oli kirikud sulgeda. Seetõttu tehti koguduste elu pea võimatuks igasuguste seaduste ja lisamaksudega. Seetõttu säilisid Eestis orelid üldjuhul sellisena, nagu nad olid 1940 aastal. Suuremad remondid ja restaureerimised algasid alles 1989 aastal koos NSVL-i lagunemisega. Märkimisväärne oli Hugo Lepnurme (1914-1999) poolt alustatud Eesti orelite heliplaadi sari. Selles esitleti oreleid kui muusikainstrumente kuid kuna inimesed olid harjunud lugema ridade vahelt saatis seda plaadisarja tohutu edu ja tuhanded inimesed teadvustasid endale orelid, kirikud ja nende olukorra. See oli ka üheks põhjuseks miks olude paranemisel hakati koheselt ja suurel määral panustama orelite ja kirikute olukorra parandamisele.
Viimasel ajal on Eestisse toodud sisse mitmeid oreleid soomest, rootsist ja saksamaalt. Need esindavad ennekõike neobarokk oreleid millised tänu NSV liidu okupatsioonile meil täielikult puudusid. Peale taasiseseisvumiston Eestsse ehtatud kolm suuremat orelit, kõik tuntud saksa oreliehitaja Martin ter Haseborgi poolt. Valmistatud on ka mõned harjutusorelid kohalike orelimeistrite poolt.
Erilist tänu tahaksin avaldada Toomas Mäeväljale ja Helika Gustavson-Rätsepale kellede poolt kogutud materjalidele tuginedes on antud ettekanne koostatud