Käesoleval suvel ilms Rene Levolli poolt koostatud raamat „Oreli ehituse ja restaureerimise põhimõtted“. Ütlemata tore, et selline väljaane ilmus, kuna aeg oli selleks küps. Aastaid on Eestis koolitatud organiste kuid siiani on puudunud vastavasisuline omakeelne kirjandus.
Rene Levollil on loodusteadusliku taustaga koolitus ja ta on tegelenud mitmeid aastaid ka orelitega ja ka muinsusväärtuste kaitsega. Sellest on ka tingitud lähenemine orelite kaitse teemale, kus on käsitletud väga põhjalikult bioloogilisi faktoreid. On lisatud pildid erinevatest kahjuritest ja ja nende pahategudest. Samuti ka erinevate kemikaalide valemid ja lühidad kasutusjuhendid. Selles osas erineb antud teos mujal maailmas välja antud vastavasisulistest raamatutest.
Põhjalikult on käsitletud ja valemitega illustreeritud heli tekkimist viles, lainepikkusi ja ülemhelisid. Samuti vilede parameetreid. Raamatus on pikalt juttu Töpferi normaalmensuurist. See aitab ehk üldistusena mõista vilemensuuri mõistet, kuid teisalt on tegu puht teoreetilise arutlusega mida tegelikus oreliehituses suhteliselt vähe kasutatakse. Tegelikult on XIX teoreetilised traktaadid ennekõike püüd kõiki loodusnähtusi matemaatiliselt tõestada kasutades selleks kümmnendsüsteemi ja etalonipõhist maailmavaadet. Oreliehituse, või mistahes muu instrumendi ehituse aluseks ei ole niivõrd mingi kindel konstantne suurus kui just erinevate osade suhe teineteisesse. Seetõttu on ka uurjad kasutanud näiteks G.Silbermanni (kes on vaieldamatu autoriteet orelimaailmas) vilemensuuride sobitamiseks normaalmensuuriga vabalt valitud, muutuvat kofitsenti, mis sisuliselt tähendab tegelikult seda, et vajaliku suuruse saamiseks korrutati Silbermanni mõõdud suvaliste arvudega nii, et saada soovitud tulemus.
Orel on ühe vähese fossiilina säilinud eelnevatest aegadest, tegelikult pole selles instrumendis mingit kindlat arvuliselt määratud suurust. Välja kujunennud standarditeks on ehk klahvi laius ja pikkus ning pedaalklaviatuuri kaugus manuaalist. Päris kindel pole isegi häälestuskõrgus kuna see muutub vasavalt temperatuuri muutumisele. Oluliseks on suhted erinevate suuruste vahel. Samuti on oreli olemust mõista raske kasutades kümmnendsüsteemi. Kuna ka helid, mis on oreli olemasolu põhjuseks, jagunevad oktaavideks , üldjuhul 12 pooltooni. tertsideks kvintideks. Lihtsam mõista murdudes ½ ; 2/3 ; 1/8, samuti saame orelid mõõtes lihtsama pildi kui kasutame meetermõõdustiku asemel tollimõõtu.
Väga asjalikult on käsitletud vilede ehitust ja keelvilede häälestust ja hooldust. Tinavilede valmistamisest on hea peatükk mis selgitab kuidas vilesid üldjoontes valmistatakse. Pealiskaudsemalt on käsitletud puitvilede valmistamist kuid raamatu hea jälgitavuse ja huvi tekitamiseks on see piisav. Sama kehtib ka vilede häälestust ja intonerimist käsitleva peatüki kohta.
Põhjalikult ja hästi on kirjutataud mehhanilisest oreli traktuurist, samas on illustratsioonid mis käsitlevad pneumaatilist ja elektrilist traktuuri eksitavad.
Kindlasti ei saa raamatut tervikuna kasutada käsiraamatuna oreli hooldamisel, restaureerimisel ja ehitamisel. Mõneti häiriv on ebaühtlane lähenemine teemadele. Kohati on mindud vägagi süvitsi, kahjurite tõrje, keelvilede häälestamine, kohati on teksti põhjal raske saada ettekujutust käsitlevast teemast. Samuti väljuvad teemast isiklikud seisukohad konkreetsete orelite restaureerimise kohta mis ei ole iseenesest valed aga raamatusse kirjutatuna mõjuvad üldtunnustatud seisukohtadena kusjuures tegelikkuses tulevad need asjad alles selgeks vaielda kuna käsitletud Käsmu teema on iseenesest nii keerukas, et selle rahuldavaks lahendamiseks kulub tegelikkuses palju aega ja arupidamist. Kõike eeltoodut silmas pidades on raske määratleda sihtgruppi kellele see raamat on kirjutatud. Sobib ta ehk kõige paremini organistide koolitamise juures abimaterjalina ja tegevorganistidele täiendamiseks. Samuti aitab ta kindlast tekitada huvi orelite ja oreliehituse vastu. Kui tänu sellele raamatule saab eesti kunagi juurde mõned andekad orelimängijad ja tublid oreliehitajad on see väljaane oma ülesande täitnud.
Rene Levoll endale võtnud väga raske ülesande. Antud raamat on teed rajav, tulevikus samal teemal ilmuvaid raamatuid hakatakse võrdlema antud teosega. Raamatus kasutatud väljendid ja oreliosade eestikeelsed nimed jäävad aluseks tulevasele eestikeelsele orelisõnavarale. Arvatavasti hakatakse raamatut küllaltki palju arvustama kuna nüüd lõpuks on mida arvustada. Ühte on aga tulevikus raske ületada, raamat on väga maitsekalt ja hästi illustreeritud. Sügav kummardus autorile, et ta võttis seda rasket ja väga laia teemat käsitleda. Loodan, et tulevikus leiab autor jõudu ja jaksu käsitleda mõnda südamalähedast oreliteemat veelgi sügavamalt.